Uneapnoest tekkivad tervisevaevused on enamjaolt seotud uneaegse pideva „hapnikupuuduse“ seisundiga, mis on tingitud öistest hingamisseisakutest. „Vere madalam hapnikusisaldus aktiveerib meie sümpaatilist närvisüsteemi ehk meie „põgene või võitle“ närvisüsteemi osa, tekitades pideva oksüdatiivse stressi seisundi. See soodustab südame-veresoonkonna haiguste teket – nagu näiteks kõrgvererõhktõve või südame rütmihäirete teket –, mis omakorda võivad viia ajuinsuldi ja/või südameinfarkti tekkeni,“ kirjeldas Nigul.

Üheks sagedasemaks uneapnoed soodustavaks põhjuseks on liigne kehakaal. Just ülekaalulistel inimestel esineb uneapnoed sagedamini: Eesti Kopsuliidu andmetel on ligi 70% patsientidest ülekaalulised. Sellel on loogiline põhjus: kuivõrd rasv võib ladestuda ülemiste hingamisteede piirkonda, soodustab see nende sulgemist.

Kuigi uneapnoe teke on tihti seotud kehakaalu tõusuga, soodustab ka uneapnoe ise osaliselt kehakaalu tõusu: kuivõrd keha teeb stressiolekus ka energiaregulatsioonis muutusi (näiteks hormoonide leptiini ja greliini regulatsioonis, mis mõjutavad söögiisu), suurendab see omakorda rasvumise tõenäosust.

„Uneapnoe tõstab ka kudede insuliiniresistentsust ja seeläbi tõstab II tüüpi diabeedi tekkeriski. Lisaks põhjustab uneapnoe ka une kvaliteedi languse ning tõusnud päevase väsimuse, mis pikema aja jooksul põhjustab negatiivsete emotsioonide teket. Meeleolu langus päeval on risk depressiooni väljakujunemiseks,“ märkis arst-resident.

Uneapnoe on kehakaaluga seotud mitmel viisil. „Esiteks keha rasvasisalduse suurenemisel koguneb rasv lisaks muudele paikmetele ka kaelapiirkonda. Rasv ladestub keelde, keele ümbrusse, neelu külgseintele ja pehme suulae piirkonda põhjustades hingamisteede ruumi vähenemist. Rasvumise korral koguneb rasvkudet ka rohkem keelepära piirkonda ning võib tekkida keelepäramandli hüpertroofia (keelemandli suurenemine). Ka tavapärases olekus keel vajub magades tahapoole soodustades hingamistakistust, aga rasva ladestumisel keelde suureneb takistus veel.“

Teiseks vähendab rasva ladestumine rindkere ja kõhupiirkonda kopsu jääkmahtu ning seetõttu väheneb kopsude toetav mõju hingamisteede avatuna hoidmisele. „Samas ei tasuks inimeste puhul hinnata mitte niivõrd kaalunumbrit, vaid just seda, kuhu rasvkude ladestub. Vahel on inimesel kehamassiindeks väga kõrge, kuid uneapnoed ei esine,“ tõi ta välja.

Näiteks võib uneapnoe olla väga väljendunud ka tagasihoidliku ülekaaluga patsientidel, sest rasvkude ladestub rohkem kaelapiirkonda ning avaldab suuremat mõju hingamisteedele. „Seetõttu on oluline mõõta kaela ümbermõõtu: meestel kaelaümbermõõt >43 cm ja naistel >40 cm tõstab uneapnoe esinemisriski,“ kirjeldas ta.

Tänapäeval kasutatakse uneapnoe ravis nii elustiilimuutuste tegemist, öökapesid (tõmbavad alalõuga ettepoole ning seeläbi vabastavad hingamisteid), positsioonivöösid ja -veste (patsientidele, kellel esineb uneapnoe vaid seliliasendis), positiivrõhu aparaate ehk CPAP masinaid ning ka vajadusel kirurgiat.

Rakendatav ravi sõltub Niguli sõnul uneapnoe raskusastmest: kas tegemist on kerge, keskmise või raskekujulise uneapnoega. „Keskmise ja raskekujulise uneapnoe korral on esmaseks ja kõige efektiivsemaks ravivõimaluseks CPAP-aparaat, mis õige kasutamise korral võib uneapnoe täielikult ära võtta, kuid seda ainult aparaadi kasutamise ajal. Kirurgilist ravi on võimalik rakendada jällegi valitud patsientidele, kellel ei ole palju raskeid kaasuvaid haigusi ning kelle anatoomia seda võimaldab,“ sõnas ta.

Siiski ei saa üheselt öelda, millisele patsiendile milline ravi sobiks – sobiva ravimeetodi leidmiseks on vaja teostada täpsustavaid uuringuid. „Iga patsienti tuleb individuaalselt käsitleda vastavalt tema sümptomaatikast, anatoomiast, kaasuvatest haigustest ja uneharjumustest,“ täpsustas ta. Sageli kasutatakse erinevaid ravimeetodeid koos, näiteks esmalt kirurgia ning hiljem juurde kapeseade. Liigse kehakaalu korral peaks pöörama tähelepanu muidugi ka kehakaalu langetamisele, milleks on olemas erinevaid ravivõimalusi.

„Kõikide patsientide puhul on oluline tähelepanu pöörata vajadusel kehakaalule ning õigete unehügieeni reeglite rakendamisele. Oluline on ka patsiendi enda panus ravis,“ sõnas ta lõpetuseks.

Kuna kehakaalu reguleerivad keerulised neuroloogilised ja füsioloogilised rajad, nõuab ka kaalujuhtimine teaduspõhist ning terviklikku lähenemist. Modernne meditsiin ja personaalne teadus liiguvad üha enam suunas, kus universaalsete nõuannete asemel otsitakse igale inimesele sobivaimat ja täpsemat strateegiat.

Nii Vainik kui ka Abner toovad välja, et kaasaegsed kaalulangetusravimid ning käitumuslik teraapia pakuvad olulist tuge, aidates reguleerida ajus ja närvisüsteemis toimivaid söögiisusignaale. Parim variant on, kui ravimid või muud sekkumised kombineeritakse käitumusliku teraapiaga, kus samal ajal püütakse juurutada uusi harjumusi. Pikaajaline edukus tugineb teadlikult kujundatud eluviisile ja tervet elukeskkonda toetavatele harjumustele.

Kokkuvõttes ei ole küsimus „geneetika versus elustiil“, vaid hoopis „geneetika ja elustiil“. Oma geene tundes ning toetavat keskkonda luues saame võtta juhtohjad enda kätte – teadlikumalt, mõistvamalt ja tulemuslikumalt.