Kui suur on siis täpselt geenide roll? Geeniteadlase Erik Abneri sõnul hinnatakse eri teadustööde põhjal, et keskmisel inimesel on umbes 40–70 protsenti kehakaalust geneetiliselt määratud. (Vaata artiklit siit.)

Eesti Geenivaramu andmetele tuginev hiljutine uuring tuvastas sadu geenipiirkondi, mis reguleerivad söögiisu, küllastustunnet ja energiakulu. Teadlased nendivad, et seega ei mängi kehakaalu puhul rolli üksnes ainevahetuse kiirus. „Geneetikal on tugev mõju ja need geenivariandid mõjutavad eelkõige närvisüsteemi, mitte ainevahetust. Geenid mõjutavad pigem meie otsustusvõimet ja impulsside kontrolli,“ viitab Abner.

Teisisõnu: geenid dikteerivad seda, kuidas meie aju reageerib toidule, kui kiiresti tekib täiskõhutunne ja kui tugev on tung haarata järgmise snäki järele. See selgitab ka tõsiasja, miks samas keskkonnas elavad inimesed võivad samasuguse toiduvaliku juures reageerida täiesti erinevalt. Mõne jaoks meist on teatud geenivariantide tõttu impulsside talitsemine ja toiduisudest võitu saamine oluliselt suurem vaimne pingutus kui teistel. (Loe toidumüra kohta artiklist siit.)

Kuid kas geenid tähendavad vältimatut saatust? Kaugeltki mitte. Nii Uku Vainik kui ka Erik Abner rõhutavad tuntud teadlase George Bray populaarset tsitaati: „Geenid laevad relva, aga keskkond vajutab päästikule.“

Meie geneetiline eelsoodumus avaldub eriti teravalt just tänapäevases toidukeskkonnas. Sajandeid tagasi oli toit napp ning kehaline aktiivsus igapäevane vajadus. Praegu elame ühiskonnas, kus ülimaitsvad, töödeldud ja energiatihedad toidud on odavalt ning igal sammul kättesaadavad.

Peremeditsiini professor Ruth Kalda sõnul ei ole rasvumine aga sugugi pelgalt isiklik probleem, vaid ühiskondlik ja rahvatervise küsimus. Tervislikumate valikute taskukohasemaks muutmine ning keskkonna kujundamine liikumist soodustavaks võiks tuua olulisi muutusi. Professor Kalda sõnul on riigil siin selge roll: vastav maksupoliitika, haridus, infrastruktuur ja kogukonnapõhised algatused saaksid aidata luua keskkonna, kus tervislik eluviis ei oleks erand, vaid norm.

Kui toidukeskkond pakub pidevalt ahvatlusi, saab söögiisu soodustav geenikomplekt vabalt võimust võtta. Samas kui inimene teeb teadlikke elustiilivalikuid – liigub piisavalt, toitub tasakaalustatult ja magab hästi –, saab ta seda geneetilist riski märkimisväärselt vähendada ja kontrolli all hoida.

Teadlaste vastus sellele küsimusele on ühene: neid kahte ei saa ega tohi vaadelda teineteisest eraldi. Tegemist on tiheda ja pideva vastastikmõjuga.

Geenid määravad meie bioloogilise lähtepunkti ja tundlikkuse toitvate stiimulite suhtes, elustiil ning elukeskkond aga määratlevad, kui tugevalt need soodumused tegelikus elus avalduvad. Nagu märgib Erik Abner, ei ole siin tegemist päris paradigma muutusega ning lõpptulemusena vajame ikkagi teadlikku käitumise juhtimist, sest geene me muuta ei saa. Küll aga muudab geneetika mõistmine meie suhtumist: ülekaal pole tahtejõu puudumine, vaid bioloogiliste ja keskkondlike faktorite koostoime.

Kuna kehakaalu reguleerivad keerulised neuroloogilised ja füsioloogilised rajad, nõuab ka kaalujuhtimine teaduspõhist ning terviklikku lähenemist. Modernne meditsiin ja personaalne teadus liiguvad üha enam suunas, kus universaalsete nõuannete asemel otsitakse igale inimesele sobivaimat ja täpsemat strateegiat.

Nii Vainik kui ka Abner toovad välja, et kaasaegsed kaalulangetusravimid ning käitumuslik teraapia pakuvad olulist tuge, aidates reguleerida ajus ja närvisüsteemis toimivaid söögiisusignaale. Parim variant on, kui ravimid või muud sekkumised kombineeritakse käitumusliku teraapiaga, kus samal ajal püütakse juurutada uusi harjumusi. Pikaajaline edukus tugineb teadlikult kujundatud eluviisile ja tervet elukeskkonda toetavatele harjumustele.

Kokkuvõttes ei ole küsimus „geneetika versus elustiil“, vaid hoopis „geneetika ja elustiil“. Oma geene tundes ning toetavat keskkonda luues saame võtta juhtohjad enda kätte – teadlikumalt, mõistvamalt ja tulemuslikumalt.