Psühholoog Kari Kuulmani sõnul on oluline käsitleda kehakaalu kui sümptomit, mitte süüdistuse allikat ning toetada inimest nii bioloogilisel, psühholoogilisel kui ka sotsiaalsel tasandil. Ravimid võivad olla abiks, kuid püsivad muutused sünnivad siis, kui tähelepanu pööratakse ka emotsioonidele ja käitumuslikele mustritele. Foto: erakogu

Ülekaalu ja vaimse tervise seosed on märksa keerulisemad, kui esmapilgul tunduda võib. Psühholoog Kari Kuulmani sõnul on tegemist kahepoolse ja mitmetasandilise mõjuga – depressioon võib soodustada kehakaalu tõusu ja vastupidi, kõrge kehakaal võib suurendada vaimse tervise probleemide riski. Samas ei piirdu see seos vaid ärevuse ja depressiooniga, vaid haarab palju laiema probleemide spektri. 

Kuulman selgitab intervjuus Geeniusele, millised mehhanismid neid protsesse mõjutavad, kuidas avaldub ühiskondlik surve, milliseid psühholoogilisi väljakutseid võib kaalulangetusravi kaasa tuua ning miks emotsioonide juhtimise õppimine on püsiva tulemuse eelduseks.

Ebatervisliku kehakaalu ja vaimse tervise probleemide vahel on kindlasti olemas põhjuslik seos ning sageli on see ka kahepoolne. Depressioon ennustab kõrgemat kehamassiindeksit ja kõrgem KMI omakorda suurendab depressiooni diagnoosi tõenäosust. Samas oleks lihtsustus väita, et ülekaal seostub ainult ärevuse või depressiooniga – need on vaid osa väga laia ja kirevat probleemispektrit, mis ebatervisliku kehakaaluni viivad.

Kui depressiooni puhul on selge kahesuunaline mõju, siis paljude teiste häirete puhul puudub veel üheselt mõistetav teadmine. Kindel on aga see, et kõrge KMI-ga inimeste seas on vaimse tervise kaebused sagedasemad kui tervisliku kehakaaluga inimeste puhul. Samuti on teada, et need, kes on suutnud oma kehakaalu oluliselt vähendada, hindavad oma vaimset tervist paremaks. Õhku jääb aga küsimus, kas kaalulangetus on vaimse tervise paranemise põhjus või tagajärg.

Kuulman rõhutab, et seoseid selgitavad nii bioloogilised, psühholoogilised kui ka sotsiaalsed tegurid, mis on omavahel põimunud. Näiteks ühiskondliku kaalustigma tajumine või keskmisele kehakujule mitte vastamine (sotsiaalne) tekitab stressi (psühholoogiline), mis käivitab kehas põletikulisi protsesse ja hormonaalseid muutusi (bioloogiline). Need tegurid võimendavad üksteist vastastikku, luues nõiaringi, mis mõjutab negatiivselt nii kehakaalu kui ka vaimset tervist.

Kuidas ühiskondlik surve ja kehakujutise ideaal inimeste psüühikat mõjutab, on väga individuaalne. On lihtsustus arvata, et kõik, kelle kehakaal ei vasta “ühiskonna loodud normidele”, kannatavad selle tõttu. Mõnele inimesele lähevad need normid väga korda ja see põhjustab sisemist kannatust, sagedasemat ärevuse ja depressiooni esinemist ning probleeme enesehinnangu ja enesetõhususega. Teised aga ei lase ühiskonnal endale norme ette kirjutada ja suhtuvad ootustesse pigem huumoriga.

Inimestele, kes tunnevad süüd või häbi oma kehakaalu pärast, rõhutab Kuulman: süü- ja häbitunne on kasutud ja isegi kahjulikud emotsioonid, mis tekitavad stressi ja soodustavad emotsionaalset söömist. “Mõelge probleemsest kehakaalust kui sümptomist – märguandest, et organismis on midagi paigast ära,” ütleb ta. “Me ei tunne süüd siis, kui oleme külmetunud või jala ära löönud. Liigne kehakaal on samasugune sümptom nagu köha või valutav varvas.”

Kaalulangetusravi puhul, eriti GLP-1 retseptor agonistide kasutamisel, on Kuulmani sõnul võtmetähtsusega söömisharjumuste ja emotsionaalse söömise jõuga arvestamine. Tema juurde jõuab palju inimesi, kellele on määratud ravimid, kuid kes ei suuda sellest hoolimata kaalu langetada. “Väheneb küll tung süüa, kuid käitumuslik “mälu” jääb alles. Näiteks jätkatakse õhtul teleka ees näksimist, sest ei osata teisiti telekat vaadata, või ostetakse kinos ikka suur tops popcorni, sest ilma selleta pole kino see,” toob ta näiteid.

Kui vaimse tervise probleemid tulenevad otseselt kaalunumbrist ja sellest, kuidas inimene ennast või teised teda hindavad, võivad ravimid pakkuda leevendust. Samas ei aktsepteerita neid alati kui “õiget” valikut, mistõttu võivad inimesed oma otsuseid varjata, mis võib omakorda tuua kaasa uusi pingeid.

Kuulman rõhutab, et uuringud näitavad üheselt: ravim + nõustamine annab parema tulemuse kui ainult ravim. Kaalulangetusravimitest on hea mõelda kui prillidest. Need aitavad praegu probleemiga toime tulla, aga ei eemalda probleemi põhjust. “Kui jääb alles põhjus, miks me tahame süüa rohkem, kui peaksime, on ravimitest saadud tulemus ajutine,” ütleb ta.

Psühholoogiline tugi on kaalulangetuse protsessis eriti oluline emotsioonide juhtimise osas. Paljud kehakaaluga kimpus olevad inimesed on emotsionaalsed sööjad – söömine aitab toime tulla stressi või ebamugavate tunnetega ning on sageli ka viis tähistada või premeerida. Kui see võimalus ära kaob, tekib küsimus, mis tuleb asemele. Kui sellele ei leita tervislikke vastuseid, võivad asemele tulla muud probleemsed käitumised, näiteks alkoholi või mõnuainete tarvitamine.

Kuulmani sõnul on kõige tõhusamad psühholoogilised lähenemised need, mis tegelevad nii sümptomite (ülesöömine) kui ka algpõhjustega (stress, ärevus). Näiteks:

• kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) aitab tuvastada ja muuta negatiivseid mõttemustreid ja käitumisviise, mis seovad stressi toiduga,
• dialektiline käitumisteraapia (DKT) on tõhus emotsionaalse söömise puhul, pakkudes oskusi emotsioonide reguleerimiseks,
• aktsepteerimis- ja pühendumisteraapia (AKT) keskendub mõtete aktsepteerimisele ja väärtuspõhisele tegutsemisele, aidates teha teadlikke valikuid stressi hetkel.

Sageli annab parima tulemuse erinevate lähenemiste kombineerimine vastavalt inimese individuaalsetele vajadustele. Ravimite kasutamine võib olla mõistlik just niikaua, kuni paralleelselt psühholoogilise tööga õpitakse uusi oskusi ja lahendatakse söömiskäitumise probleemseid aspekte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et rasvumise ja vaimse tervise seos on mitmekihiline ja vastastikune. Kuulmani sõnul on oluline käsitleda kehakaalu kui sümptomit, mitte süüdistuse allikat ning toetada inimest nii bioloogilisel, psühholoogilisel kui ka sotsiaalsel tasandil. Ravimid võivad olla abiks, kuid püsivad muutused sünnivad siis, kui tähelepanu pööratakse ka emotsioonidele ja käitumuslikele mustritele.