Perearst Jelizaveta Kaledina avaldab arvamust, et näiteks kaalulangetusravimid võiksid olla rasvunud patsientidele kättesaadavamad ehk soodsamad, sest saadav kasu on oluliselt suurem, kuna aitab ennetada muude terviseriskide – diabeedi või südamepuudulikkuse teket. Foto: erakogu / Anastassia Šulipa
Hiliskevadel Varssavis toimunud konverentsil CaReMeLo 2025 (ingl k Cardiovascular, Renal, Metabolic, Liver and Obesity – kardiovaskulaarsed, neeru-, maksa-, ainevahetus- ja rasvumisega seotud haigused) kõlas selgelt sõnum: rasvumine pole pelgalt elustiilivalik, vaid krooniline haigus, mis vajab professionaalset ja järjepidevat ravi.
Uued ravimid pakuvad tõhusat abi nii kaalu langetamisel kui ka südame, neerude ja maksa kaitsel. Samas rõhutati, et ravist üksi ei piisa – võtmeroll on perearstidel ja interdistsiplinaarsel meeskonnal, kes aitavad patsiendil oma tervise üle kontrolli haarata.
Rasvumine on üha enam defineeritud kui krooniline ja keeruline haigus, mitte lihtsalt elustiilivalik. Kas see arusaam jäi kõlama endiselt ka CaReMeLo 2025 konverentsil?
Konverentsil osalenud perearst Jelizaveta Kaledina nõustub intervjuus Geeniusele, et rasvumine on väga kompleksne ja multifaktoriaalne krooniline haigus, mis mõjutab nii üksikindiviidi kui ka tervishoiusüsteemi tervikuna. See pole ammugi ainult kosmeetiline probleem, vaid tõsine tervisehäire, mida peab oskama õigel ajal märgata ja ravida. Ravi on nii mittemedikamentoosne kui ka medikamentoosne ning paraku eluaegne.
Missugused olid konverentsil olulisimad uudised või läbimurded rasvumise ravis, millele kõige enam tähelepanu pöörati?
Väga suuri läbimurdeid välja ei toodud, pigem jäi kõlama ravi mitmetahulisus, kuna sageli peab tegelema mitme probleemiga korraga. Rasvumine või rasvtõbi võib endaga kaasa tuua ka mitmeid teisi terviseprobleeme nagu prediabeet või 2. tüüpi diabeet, hüpertooniatõbi, südamepuudulikkus või langenud neerufunktsioon. Lisaks on nendel haigetel sageli väljendunud maksa rasvtõbi ja kolesteroolide tõus. Selle kõigega peab tegelema.
Õnneks on tänapäeval olemas ravimid, mis n-ö päästavad neerusid ja südant ning kaudselt langetavad kolesteroole ja vähendavad rasvkoe initsieeritud põletikku. Rasvarakk on metaboolselt väga aktiivne ja ainuüksi läbi selle on ta võimeline põhjustama mitmeid tervisehäireid. Vaimsest tervisest rääkimata.
GLP-1 retseptori agonistid ehk ravimid, mis suurendavad insuliini eritumist (sekretsiooni), aidates langetada veresuhkru taset, on juba mõnda aega fookuses. Milliseid uusi teadmisi nende tõhususe või ohutuse kohta konverentsil esile toodi?
GLP-1 retseptori agonistid on efektiivsed mitte ainult kaalulangetamise kontekstis, vaid neil on ka teisi häid omadusi. Näiteks toimivad need positiivselt veresoontele ja avaldavad seeläbi vererõhku alandavat toimet. Neil on omadus suurendada uriini ja naatriumi eritumist ja parandada sellega neerufunktsiooni. Loomulikult olles välja töötatud veresuhkru ravimitena suurendavad need insuliini tootmist ja vähendavad paralleelselt glükagooni tootmist. GLP-1 retseptori agonistid on ohutud ning sobivad kasutamiseks ka lastel alates 12. eluaastast. See kõik annab meile teadmise, et nendest ravimitest saadav kasu on tõesti suur ja väärt kasutamist.
Räägitakse ka uuest ravimiklassist – kahetoimelistest GIPR/GLP-1R agonistidest. Kui suurt potentsiaali näete nendes võrreldes seniste ravimitega?
Kindlasti on potentsiaali ka GIPR/GLP-1R agonistidel. Nad on samuti tõhusad nii rasvumise kui ka eelnevalt nimetatud seisundite ravis. Kahjuks piirab nende kasutamist kõrge hind. Loodan, et tulevikus saab võimalikuks nende laialdasem kasutamine ka meie riigis.
Kas CaReMeLo 2025 aruteludest jäi kõlama, et rasvumise ravi võiks olla isegi esmane samm CaReMeLo sündroomi (cardio-renal-metabolic-liver) ennetuses ja ravis?
Kindlasti. Tuleb märgata ülekaalu ja rasvumist enne, kui see toob kaasa muid terviseprobleeme – nagu 2. tüüpi diabeet, hüpertooniatõbi, südamepuudulikkus, krooniline neerupuudulikkus või maksasteatoos. Rasvumise diagnoosi peab haigetele mitte suuliselt väljendama, vaid ka dokumenteerima.
Ennetus võiks saada alguse kodust ja koolipingist. Lastele mõeldud sagedased tervisekontrollid on jällegi üks võimalikest viisidest algavat probleemi märgata ja õigeaegselt sekkuda. Kui aga probleem on juba tekkinud, siis ravi peab olema järjepidev ja elukestev ning siinkohal ma ei räägi ainult ravimitel põhinevast ravist. Lifestyle medicine on ülioluline raviviis, mis aitab nii eesmärgini jõuda kui ka saavutatud tulemust säilitada.
Milline roll võiks konverentsi sõnumite põhjal olla perearstil, kes sageli esimesena märkab patsiendi kaaluprobleeme ja sellega seotud kaasuvusi?
Perearstil ja pereõel võiks olla keskne roll patsiendi kaaluprobleemidega tegelemisel. Just need inimesed on esimene kontakt haigega, kes võib tulla vastuvõtule hoopis mõne muu terviseprobleemiga, ent nemad peavad vaatama patsienti tervikuna ja pöörama tähelepanu ka haige kaalule ja eluviisile. Haigega tuleb luua usaldussuhe, selgitada võimalikke terviseriske ja motiveerida alustama ravi. Sageli on vajalik kohtuda korduvalt ja kaasata patsienti kaasa mõtlema ja arutlema oma tervise üle.
Rasvumise ravi ei piirdu vaid ravimitega. Kui palju rõhutati interdistsiplinaarse lähenemise vajadust ja kuidas võiks see Eestis paremini toimida?
Interdistsiplinaarne lähenemine on tegelikult rasvumise ravis võtmesõna. Tuleb kaasata mitmeid spetsialiste (näiteks toitumisnõustaja, psühholoog, perearst, võib olla isegi eriarst) rasvumise ravi paremaks organiseerimiseks ja järjepidevuse säilitamiseks. Poola on siinkohal hea näide, kus on loodud programm, kuhu on kaasatud nii endokrinoloog, toitumisnõustaja ja muud tervishoiu spetsialistid. Eesti on väiksem riik ja sellise programmi õnnestumiseks oleks vaja luua keskused, kus töötaksid spetsialistidest tiimid, mille eesmärgiks olekski haige raviteekonna juhtimine.
Rasvumine on sageli seotud stigmatiseerimisega. Kas konverentsil käsitleti ka seda, kuidas meditsiinis ja ühiskonnas võiks hoiakuid muuta?
Konkreetselt sellel konverentsil mitte. Küll aga me teame, et on loodud eraldi diagnostiline termin rasvtõve ehk Adiposity-Based Chronic Disease (ABCD) jaoks. ABCD väljendab rasvumise just kroonilisuse aspekti. Sellise termini kasutuselevõtt viitab täpsele patofüsioloogilisele alusele ja väldib “rasvumise” stigmatiseerimist ja ka sellega kaasnevat segadust, mis on seotud termini erineva kasutamise ja mitmetähenduslikkusega.
Kui mõelda Eesti patsientide peale – milliseid konverentsi sõnumeid peate just meie tervisesüsteemi jaoks kõige olulisemaks?
Tuleb märgata haigust. Sest rasvumine on haigus. Keeruline haigus, mis ravimata jätmisel on suureks koormuseks kogu meie tervishoiusüsteemile. Nii võiksid näiteks kaalulangetusravimid olla rasvunud patsientidele kättesaadavamad ehk soodsamad, sest saadav kasu on oluliselt suurem, kuna aitab ennetada muude terviseriskide – diabeedi või südamepuudulikkuse teket.
Samas just rasvumise tõttu tekkivad või süvenevad muud haigused lähevad maksumaksjatele maksma veelgi rohkem kui õigeaegne kaaluravi. Siiski loodan, et see on vaid aja küsimus, kui saame lihtsamalt neid ravimeid määrata ja haiged saavad neid endale ka lubada.
