Kardioloog Henri Kaljumäe toonitab, et kehakaaluga tuleks tegeleda enne terviseprobleemide teket. Foto: Erakogu | Henri Kaljumäe

Ülekaal ja rasvumine ei ole pelgalt välimuse küsimus, vaid üks peamisi südame-veresoonkonna haiguste riskitegureid. Kardioloog Henri Kaljumäe rõhutab, et ka näiliselt tervetel inimestel võib liigne kehakaal aja jooksul viia tõsiste haigusteni. Millal peaks tegutsema, kui palju kaalulangus aitab ja kuidas riske ennetada juba varakult?

Dr Henri Kaljumäe kinnitab, et nii ülekaal kui ka rasvumine on südame-veresoonkonna haiguste oluline riskitegur. Rasvumine on üks viiest peamisest kardiovaskulaarsest riskitegurist lisaks kõrgele vererõhule, kolesteroolitasemele, paastuglükoosile ning suitsetamisele, mis kokku põhjustavad globaalselt üle poolte kõikidest kardiovaskulaarsetest haigestumistest.

Dr Kaljumäe toob välja, et nii-öelda tervetel rasvunud täiskasvanutel, kel ei esine teadaolevalt olulisi metaboolseid kõrvalekaldeid (s.t. neil puudub diabeet, hüpertooniatõbi ja hüperkolesteroleemia), on risk südame pärgarterite lupjumiseks 50% ja südamepuudulikkuse kujunemiseks 100% kõrgem. Kui rasvumisele lisaks kaasneb teisi kroonilisi haiguseid või riskitegureid, on risk märkimisväärselt suurem. Lisaks südamehaigustele on rasvumine oluline 2. tüüpi diabeedi riskifaktor.

Südamehaiguse olemasolu võib omakorda olla piiravaks asjaoluks kehakaalu ohjamisel. Näiteks halvenenud südame pumbavõime võib saada takistuseks regulaarse kehalise aktiivsuse harrastamisel.

Kõige ohtlikumaks tuleb dr Kaljumäe sõnul pidada liigse rasvakoe kogunemist siseorganite ümber ehk vistseraalset rasvumist. Sarnase kehamassiindeksiga (KMI) inimeste kardiovaskulaarne risk võib olla oluliselt erinev, kui ühel juhul on rasvkude ladestunud ühtlaselt naha alla ja teisel juhul akumuleerunud enamjaolt kõhuorganite ümber. See on ühtlasi ka KMI oluline puudus, kuna see ei võimalda hinnata rasvkoe jaotumist kehas ega ütle meile millal kujuneb rasvumisest terviseprobleem. Kardiovaskulaarse riski hindamiseks oluliselt tundlikum meetod oleks vööümbermõõdu ja pikkuse suhte hindamine, mis võiks jääda alla 0,5.

Füsioloogilises koguses on südame ümber olev rasvkude südame funktsiooni ja struktuuri oluline osa, kaitstes südant ja selle pärgartereid, talletades ja pakkudes energiat ning tootes südant kaitsvaid signaalmolekule. Kui rasvkoe hulk südame ümber suureneb, muutub see mittefunktsioneerivaks ning kaotab oma kasulikud toimed, muutudes otseselt südame jaoks kahjulikuks. Liigne rasvkude põhjustab kehas madala aktiivsusega põletikureaktsiooni, mida inimene ise ei taju, kuid mille negatiivsest mõjust ei jää puutumata ükski organsüsteem.

Henri Kaljumäe sõnab, et hinnanguliselt 10% kehakaalu langetamist on piisav selleks, et mitmeid kroonilisi haigusi paremini kontrolli alla saada.

Näiteks vererõhuhaiguse puhul võib isegi 5%-line kehakaalu langetamine olla piisav vererõhu ohjamiseks või vererõhuravi koormuse vähendamiseks. Samuti on leitud, et diabeedi ennetamiseks võib olla piisav vaid 3%-line kehakaalu langetamine, samal ajal kui diabeedi remissiooni saavutamine võib vajada oluliselt suuremat kehakaalu langust.

„Üldiselt eksisteerib doosist sõltuv efekt – mida suurem on kehakaalu langus, seda väljendunum kliiniline efekt,“ tõdeb Kaljumäe.

Kehakaalu ohjamise kesksel kohal on Henri Kaljumäe sõnul kindlasti toitumisharjumuste muutmine. Oluline on mõista, et tükk šokolaadi päevas ei vii reeglina kehakaalu tõusuni, küll aga teeb seda ühe tahvli söömine. „Meie igapäevaselt tarbitav toit on muutumas järjest kaloritihedamaks, mis on libe tee,“ toonitab Kaljumäe ning selgitab, et täpsemalt peetakse silmas ultratöödeldud toitu. Ka Euroopas on riike, kus elanike päevasest tarbitud kaloraažist üle poole moodustavad ultratöödeldud toidust saadav energia. „Mitmekülgne, taimset produkti ja piisavat valgutarbimist rõhutav toiduvalik on hea eesmärk,“ soovitab ta.

Liikumise väärtus kehakaalu langetamisel on dr Kalumäe sõnul tagasihoidlikum, kuid arvestades regulaarsest kehalisest koormusest saadavad kardiovaskulaarset ja üldist kasu, on see alati põhjendatud. Samuti on leitud, et energia tasakaalu eest vastutavad mehhanismid on paremini tasakaalus neil, kes end regulaarselt kehaliselt koormavad.

„Kehalise koormuse mõju kehakompositsioonile võib olla isegi enam väljendunud kui mõju kehamassile. See tähendab, et ka tagasihoidliku kehakaalu languse taga võib olla märkimisväärne positiivne mõju meie tervisele.“

Kaalulangetamisest veelgi olulisem on dr Kaljumäe kinnitusel langetatud kehakaalu säilitamine võimalikult pikka aega, eelistatult elu lõpuni. Kaalulangusest saadavale tervisekasule keskendumine võib olla tõhusam, kui kahjulike tagajärgedega hirmutamine. Rasvunud inimesed vajavad sageli tuge, nõustamist ja tunnet, et nad ei ole sellel teekonnal üksi.

„Oluliseks eelduseks rasvumise kui kroonilise haiguse ohjamiseks ühiskonnas on selgete raamistike kujundamine, mille raames tervishoiutöötajaid ja teisi vajalikke tugisüsteeme kasutades saab vajalikku abi osutada,“ ütleb Kaljumäe.

Edu võtmeks on tema sõnul tõenduspõhiste eesmärkide kasutamine, et parandada tulemuslikkust. Siinkohal on kesksel kohal oskus mõjutada inimesi muutma oma käitumisharjumusi. Kirjandus toetab kaalulangetusprogrammide ja tugigruppide efektiivsust kaaluprobleemiga tegelemisel.

Dr Kaljumäe arvates ei tohiks nö „kaalulangetusravimite“ kasutamist karta, kui see on põhjendatud. Seda enam, et kaalulangetamine on vaid üks osa nende ravimite kasuliku toime spektrist.

„Inimeste puhul, kes konventsionaalsete elustiilimuutuste rakendamisele vaatamata ei ole saavutanud piisavat kaalulangust, tuleks selliste preparaatide kasutamist kaaluda,“ on tema seisukoht.

Lisaks kaalulangusele on kõnealustel ravimitel tõestatud efekt muuhulgas vere lipiidide profiilile, veresuhkru tasemele, vererõhule ning põletikureaktsioonile, mis muudab need eriti atraktiivseks just 2. tüüpi diabeediga ning teadaoleva kardiovaskulaarse haigusega patsiendil.

Henri Kaljumäe nendib, et südamehaigused kipuvad endast märku andma ikka siis, kui need on juba piisavalt kaugele arenenud ja sellisel juhul tuleb keskenduda haiguse ravimisele selle ennetamise asemel.

„Arengufaasis või algfaasis olevat haigust me reeglina ei taju ning keeruline on eristada, kas üks või teine kaebus on seotud liigsest kehakaalust tingitud piirangutega (näiteks langenud koormustaluvus) või on tegemist allasetseva haigusega,“ lausub kardioloog. Ta täpsustab, et näiteks kõrge LDL kolesterooli tase või vererõhk võivad, aga ei pruugi olla seotud rasvumisega, kuid nende ohjamisele tuleb pöörata tähelepanu sõltumata sellest.

Kardivoaskulaarsete haiguste ärahoidmise keskne tegevus ongi Kaljumäe kinnitusel seotud riskitegurite sihipärase otsimise, nende tuvastamise ja korrigeerimisega. Seda tuleks teha sõltumata sellest, kas inimese kehakaal on normaalne või mitte. Nende riskitegurite eesmärgipärane otsimine on põhjendatud, kuna inimene ei tunne sageli ennast kuidagi halvemini krooniliselt kõrgenenud kolesterooli, veresuhkru või vererõhu korral.

„Kehakaaluga tuleks tegeleda ka siis, kui kõrvalekaldeid tervise mõõdetavates dimensioonides ei ole, sest nende tekkimine on ennekõike aja küsimus,“ paneb dr Kaljumäe kõigile südamele.