Uku Vainik: ülekaalulisus ja vaimse tervise probleemid on omavahel tihedalt seotud

Ülekaalulisus ja rasvumine on saamas järjest suuremaks probleemiks kogu maailmas – seetõttu on ka WHO määratlenud rasvumist kui ülemaailmset epideemiat. Kuivõrd rasvumiseni viivat käitumist seostatakse sageli vaimse tervise häiretega, on see järjest põletavam uurimisküsimus ka teadlaste jaoks.

Tartu Ülikooli käitumisgeneetika kaasprofessor Uku Vainik kinnitab, et vaimse tervise probleem võib küll olla üks ülekaalulisuse algpõhjuseid, kuid samas leidub ka vastupidiseid näiteid, kus häire kujuneb välja hoopis ülekaalulisuse tõttu.

Vainiku sõnul on ülekaalulisus ja rasvumine maailmas järjest põletavam probleem, mistõttu tehakse sel teemal ka palju teadusuuringuid. Toimub võidujooks inimest aitava teaduse ja ahvatleva toidukeskkonna vahel – kuigi võimalikke põhjuseid ja lahendusi otsitakse üle kogu maailma, on mõnes mõttes juba teada, et kiirem lahendus peitub ümbritseva toidukeskkonna muutmises.

“Ülekaalulisuse küsimuse lahendus pole teaduslik, vaid pigem poliitiline: laias laastus tuleks kujundada olukord, kus energiatihedad ja kalorirohked toidud ei oleks inimesele nii ahvatlevad ja kiiresti kättesaadavad kui praegu. Kuigi see lahendus on justkui teada, on seda väga raske päevapoliitilises plaanis ellu viia,” kommenteeris ta. Nii saavad teadlased uurida teisi teekondi tervise poole.

Üks osa teadusuuringuid keskendub ka vaimse tervise ja ülekaalulisuse vaheliste seoste otsimisele – nii on metaanalüüsi põhjal leitud, et ülekaaluga võib kaasneda rohkem ärevust, depressiooni, bipolaarset häiret ja hüperaktiivsust. Sealjuures on raske välja tuua, kumb tabab inimest varem – kas vaimse tervise häire või ülekaalulisus.

“Seda on uuritud ja tavaliselt leidub mõlemasuunalist mustrit. Ühest küljest on keskkond täis erinevaid signaale, millele on keeruline vastu panna – heaks näiteks on aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), mille puhul inimesele meeldib kogeda erinevaid elamusi ning toit on üks nendest. See võib omakorda endaga kaasa tuua tendentsi ülekaalulisusele,” tõi Vainik näite.

Samuti võib juhtuda, et inimene asub toiduga “ravima” pikalt pinna all peidus olnud depressiooni. Samas võib depressioon välja kujuneda ka siis, kui inimene on juba ülekaaluga hädas ning hakkab seetõttu vältima näiteks sotsiaalseid olukordi või värskes õhus liikumist.

Vainiku sõnul on uuritud ka sõltuvuskäitumise ja ülekaalulisuse seost. Siin aga peitub oluline paradoks. “Kui tubaka puhul on sõltuvust tekitavaks aineks nikotiin ning kohvi puhul kofeiin, siis toidu puhul sellist komponenti pole. Mõnes mõttes oleme toidust samamoodi sõltuvuses nagu õhust, seega on toitu raske võrrelda näiteks kofeiini või nikotiiniga.”

Siiski räägitakse sageli näiteks suhkrusõltuvusest, millest kaalulangetuse eesmärgil vabaneda püütakse. Vainiku sõnul pole aga suhkrust võimalik täielikult vabaneda, kuna organism kasutab seda hädavajaliku kütusena ning leiab vajadusel teised võimalused, millest seda sünteesida.

“Kui inimesed lõpetavad suhkru tarbimise ja lähevad näiteks ketodieedile, sünteesitakse suhkrut hoopis valkudest või rasvast – selles mõttes on suhkur inimesele organismile väga vajalik,” sõnas Vainik. Kuigi suhkruasendajaid kiputakse sageli pelgama, kinnitab Vainik, et just suhkruasendajate abiga on inimestel olnud sageli võimalik kaalu langetada.

Kui aga vaadelda toitumist kui käitumuslikku sõltuvust, mis sarnaneb olemuselt nutisõltuvusele, võib näha ühisosi ka käitumismustriga, mille kohaselt tekitab söömine inimesele mõnutunnet. “Sõltuvust meenutav suhe toiduga võib inimestel tõepoolest eksisteerida ning teinekord võib minna tarvis professionaalset abi, et sellest vabaneda,” lisas ta.

Kuigi ülekaalulisusest tingitud terviseprobleemide sagenemine koormab tervishoiusüsteemi ning tõotab seda aina rohkem teha ka tulevikus, pole Vainiku sõnul Eestis veel olemas selget ülekaalulisusele orienteeritud raviprogrammi. “Kui inimene on hädas suitsetamise või alkoholiga, on olemas võimalused, kuidas inimest aidata. Ülekaalulisuse puhul võib arst öelda, et aeg on kaalust alla võtta ning jagada mõningaid soovitusi, kuid puhtalt info andmine inimesi sageli ei aita,” tõdes Vainik.

Nii on ülekaalulisuse seljatamisel välja kujunenud laias laastus kolm võimalikku lahendust: esimene puudutab käitumuslikku teraapiat, mille rakendamine võiks kaasa tuua umbes 5% kaalulangetuse. Teiseks võimaluseks on aina tõhusamaks muutuvad kaalulangetusravimid (orienteeruvalt 10–15% kaalulangust) ning kolmandaks maovähendusoperatsioon, mille puhul on oodatav kaalulangus 25%.

Uku Vainiku sõnul on igasugune ülekaalulisuse ravi kõige tõhusam siis, kui sellega kaasneb ka elumuutus ehk muutus eluviisis ja harjumustes. “Kõige parem variant on, kui ravimid või maovähendusoperatsioon kombineeritakse käitumusliku teraapiaga, kus samal ajal püütakse juurutada uusi harjumusi,” sõnas Vainik.

Kui inimesel on probleeme ülekaaluga ning ta soovib ennast ise aidata, võiks esimeseks kontaktiks olla perearst, kes oskab vajadusel edasi suunata vastava spetsialisti poole. “Kui probleem puudutab lisaks ülekaalule ka inimese vaimset tervist, saab perearst omakorda patsiendi edasi saata psühhiaatri juurde,” sõnas ta.

Siiski saab väga palju ennast aidata ka ise: kuivõrd keskkond on kaalulangetuse juures väga olulise tähtsusega tegur, võib igaüks teha vajalikke samme selle muutmiseks.

“Kindlasti tasub mõelda, millised toidud kodukeskkonnas on kõige energiatihedamad ja kiiremini tarbitavamad – neid tasuks kindlasti juba toidupoes vältida. Ennekõike võiks tarbida neid toiduaineid, mida inimene saab kauem närida, kuna just väga pehmete toiduainetega on lihtne liialdada – eelistage töötlemata liha lihapallidele ning keedukartulit kartulipudrule. Samuti võiks tarbida rohkem juurvilju, näkileibu ja toiduaineid, mille närimine võtab rohkem aega,” tõi Vainik näite.

Kuigi kalorite jälgimine ning harjumuste ümberkujundamine võib esmapilgul tunduda keeruline, tasub elumuutusele läheneda sammhaaval. “Muutusi on küll raske ellu viia, kuid need on siiski võimalikud. Kui uusi harjumusi suudetakse juurutada, on näha ka tulemusi,” sõnas ta.