Kaalulangus ei tohiks alata rangetest keeldudest ja vägevatest lubadustest, vaid ausast hinnangust oma harjumustele ja järjepidevast toetusest. Perearst ja -õde on esimene ja oluline tugi, kes aitavad seada realistlikud eesmärgid ning suunavad vajadusel edasi teiste spetsialistide juurde. Foto: Shutterstock

Kaalulangetust alustatakse sageli kiirete dieetide ja suurte lubadustega, kuid tegelikult on edu võti hoopis stabiilne algus ja realistlik plaan. „Esimene samm ei tohiks olla liialt ambitsioonikas,“ rõhutab pereõde Ivika Meekler. Oma harjumusi ja tervist peab hindama ausalt, seejärel saab paika sättida tegevusplaani ja vajadusel otsida alustamiseks abi perearstikeskusest.

Ivika Meekler ütleb, et kaalulangetamise teekond ei peaks algama rangete reeglite ega kiirete lubadustega. „Esimene samm ei peaks olema konkreetne dieet ega treeningkava, vaid aus arusaam oma lähtepunktist ja realistliku plaani paika panemine,“ rõhutab ta.

Meekleri sõnul kiputakse sageli alustama liiga järsult – range dieet, igapäevane trenn –, kuid selline plaan ei pea enamasti vastu ja võib tuua läbikukkumise. Järsu alguse asemel soovitab Meekler esmalt teha inventuur oma igapäevastes harjumustes. Selgeks tuleb teha, kui palju kuulub päevakavva liikumist, kas söömisajad on regulaarsed, millega seotult tekivad näiteks ülesöömise hetked, kas juuakse liiga palju magustatud jooke ning kas menüüs on näiteks piisavalt valku ja köögivilju.

„Toidupäeviku pidamine annab hea ülevaate söömisharjumusest,“ ütleb Meekler ning lisab, et eesmärgid peaksid olema mõõdetavad ja realistlikud. „Näiteks „kaotan 0,5 kg nädalas“, mitte „tahan kiiresti alla võtta“. Liiga ambitsioonika algusega kaasneb suurem loobumise risk.“

Abi otsimisega võiks kaalulangetusteekonnal alustada perearstikeskusest, kus perearst või -õde aitab eesmärgid ja võimalused selgemaks mõelda. „Teeme näiteks motiveeriva intervjueerimise,“ täpsustab Meekler ja lisab, et pereõde või arst ei käsi kedagi millekski, kuid aitab patsiendil ise muutustee põhjused ja soovid sõnastada.

Oluline osa on vestlusel, kus kasutatakse avatud küsimusi ja peegeldamist ning püütakse selgitada, mis paneks patsiendi muutusi tegema. Koos patsiendiga pannakse paika ka konkreetsed, mõõdetavad ja realistlikud eesmärgid. Suured muutused jagatakse väikesteks sammudeks, et tekiks enesekindlus ning eesmärke oleks kergem saavutada.

Samuti kaardistatakse takistused – näiteks väsimus või ajapuudus – ning leitakse neile praktilised lahendused. Väga tähtis on ka hilisem regulaarne kontakt patsiendiga, sest toetav tagasiside on väga oluline. Kui inimene tunneb, et ta ise osaleb otsustes, kasvab ka motivatsioon.

Kui kaalulangus siiski kuidagi ei edene, saab perearst suunata patsiendi edasi toitumisnõustaja või -terapeudi juurde. Nende roll on pakkuda kas praktilist menüüabi või süvitsi minevat personaalse kava koostamist ja aidata muuta igapäevaseid söömisharjumusi.

Abi võib kaalulangetuse teekonnal muidugi olla ka treenerist või füsioterapeudist, psühholoogist või une- ja elustiilispetsialistist – sõltuvalt sellest, kas probleemiks on liikumisraskused, emotsionaalne söömine või halb uni.

Mõnel juhul kaalutakse ka meditsiinilist ravi. Ravimid võivad vähendada söögiisu ja aidata käivitada kaalulangust, kuid ei asenda elustiilimuutust. Kaalu alandamine on võimalik ka kirurgilise ravina, mida tehakse kindlate näidustuste korral ning nõuab pikaajalist jälgimist ja elumuutust.

Kaalulangus ei alga seega keelunimekirjast ega vägevatest lubadustest, vaid ausast hinnangust oma harjumustele ja järjepidevast toetusest. Perearst ja -õde on esimene ja oluline tugi, kes aitavad seada realistlikud eesmärgid ning suunavad vajadusel edasi teiste spetsialistide juurde. Lisainfot ja tuge leiad kaalu langetamise kohta ka veebilehelt www.minukaal.ee.