We have detected that you are located in . Do you want to switch to the local site?
KMI aitab hinnata kehakaaluga seotud terviseriske, kuid ei kirjelda tervist tervikuna. See ei erista lihasmassi rasvamassist ega näita, kus rasv kehas paikneb. Seetõttu võivad sama KMI-ga inimeste terviseriskid erineda. Ka normaalvahemikku jääva KMI korral võivad vererõhk, veresuhkur või kolesterool olla kõrgenenud. Arst arvestab seepärast ka vööümbermõõtu, vanust ja teisi tervisenäitajaid.
Kehamassiindeks (KMI, inglise keeles Body Mass Index ehk BMI) on ülemaailmselt tunnustatud väärtus, mis seob inimese kehakaalu ja pikkuse ning mille abil saab hinnata, kas inimene on ala- või ülekaaluline, normaalkaalus või rasvunud.
Kuigi KMI ei mõõda otse keharasva ega iseloomusta tervist tervikuna, on see üks esmaseid terviseriski hindamise tööriistasid näiteks perearstide igapäevapraksises, sest sellega saab kiiresti tuvastada ohumärke, mis viitavad vajadusele teha näiteks täiendavaid uuringuid. Samuti aitab KMI teadmine motiveerida inimesi tervislikumate eluviiside suunas ka siis, kui enesetunne on muidu hea ja kaebusi ei ole.
Mida KMI tegelikult näitab? Millised metaboolsed riskid sellega seotud on? Kas KMI võib ka eksitada ning milliseid täiendavaid näitajaid tuleks alati arvesse võtta, et saada tervisest adekvaatne pilt?
KMI saadakse, kui jagatakse kehakaal kilogrammides pikkuse ruuduga meetrites (kg/m2). Maailma terviseorganisatsioon WHO klassifitseerib tulemused alakaaluks, normaalkaaluks, ülekaaluks või rasvumiseks.
KMI lihtsus ja standardiseeritus teevad sellest lihtsa ja universaalse tööriista, mida näiteks perearstid kasutavad patsientide kaaluga seotud terviseriskide esmaseks sõelumiseks ja tervislike riskifaktorite tuvastamiseks.
WHO on KMI-ga seotud standardeid kasutanud ja soovitanud juba aastakümneid.
Loe KMI kohta täpsemalt ka veebilehelt minukaal.ee.
Isegi hea enesetunde taga võib peituda mõni “vaikne” metaboolne risk. Uuringud näitavad, et normaalkaalulistel inimestel võib esineda metaboolse sündroomi tunnuseid, mis suurendavad oluliselt näiteks diabeedi või südame-veresoonkonna haiguste riski.
Näiteks pikemaajaline uuring leidis, et normaalkaalulistel, kuid metaboolse sündroomiga inimestel oli ligikaudu 4-kordne risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti võrreldes normaalse metaboolse seisundiga inimestega. (Vaata ajakirjas The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism avaldatud uuringut SIIT.)
Kõrgenenud KMI on tugevasti seotud metaboolse sündroomi, 2. tüüpi diabeedi, insuliiniresistentsuse, kõrgenenud vererõhu ja düslipideemiaga. Metaboolse sündroomi ja diabeediriski seoseid on vaadeldud läbi suuremahuliste analüüside.
Näiteks üks 140 000 osalejaga analüüs näitas, et metaboolselt ebatervislikud inimesed kõigis KMI kategooriates olid oluliselt suurema diabeediriskiga võrreldes metaboolselt tervetega – sh normaalkaalulised.
Samuti on välja selgitatud, et erineva metaboolse profiiliga inimeste risk haiguste tekkeks võib sama KMI juures olla väga erinev. Metaboolne düsfunktsioon võib seega prognoosida suuremat diabeediriski sõltumata sellest, et KMI on tavapärane. (Loe uuringut SIIT.)
KMI ei mõõda keharasva ega erista rasva- ja lihasmassi. Seetõttu võib näiteks väga lihaseline inimene saada kõrge KMI, kuigi tal on madal rasvaprotsent ja hea tervis. Samuti võivad normaalse KMI-ga inimesed olla siiski metaboolselt ebatervislikud.
Seetõttu on oluline hinnata ka keharasva jaotust, eriti vistseraalset ehk kõhupiirkonna rasva, mis on südame-veresoonkonna haiguste ja diabeedi puhul määrav riskitegur.
Lisaks mõjutavad keha koostist ja ainevahetust ka vanus, sugu ja hormonaalne tasakaal. Näiteks menopausiga kaasneb keharasva ümberjaotumine ja ka insuliinitundlikkuse muutus, mis võib suurendada diabeedi riski isegi normaalse KMI juures. Samuti mõjutavad lihasmassi tase ja hormonaalsed häired (nt kilpnäärme alatalitlus) KMI ja terviseriski seost. Terviklikuma pildi annab küsimuste korral seega KMI koos vööümbermõõdu, keharasva protsendi, vererõhu, veresuhkru ja lipiidide mõõtmisega. Neid näitajaid teades saab paremini hinnata metaboolseid riske ning selgitada välja võimalikud peidetud terviseprobleemid.
Kui KMI ületab 25 või 30 kg/m2, või kui kaasnevad riskitegurid nagu kõrge vererõhk või kõrgenenud veresuhkru tase , tasub perearstiga nõu pidada, et hinnata terviseseisundit ning täiendavate analüüside vajadust. Kindlasti võiks kaaluda ka elustiilimuutusi ja liikumis- ning toitumisplaani koostamist.
Oluline on meeles pidada, et ka normaalse KMI juures võib esineda metaboolset ebatervislikkust (nt kõrgenenud insuliinitase, ebasoodne lipiidiprofiil), mis suurendab oluliselt diabeediriski. Kehtib ka vastupidine: mõne suurema KMI-ga inimese metaboolne tervis võib olla suhteliselt hea. Sellegipoolest on suurem kehakaal üldjuhul seotud suuremate terviseriskidega, eriti kui sellega kaasneb vistseraalse rasva kogunemine.
