Aleksandr Popov: See, kuidas inimesed hindavad teisi kehakaalu põhjal, on brutaalne

Terve oma teadliku elu ühel või teisel moel kehakaaluga kimpus olnud koomik Aleksandr Popov on oma elus pidanud võitlema lisaks kaalule ja tervisele ka teiste inimeste hinnangutega. “Inimesi hinnatakse kehakaalu põhjal väga brutaalselt,” ütles Popov, kes jagas meiega oma lugu ja seda, mida tähendab elada stigmade keskel.

Popovi jaoks kerkisid kaaluga seotud teemad esile juba lapsepõlves. Tema enda sõnul oli ta lapsena nagu kõndiv Rubiku kuubik ning koolis see imelik laps, kellel olid valed riided ja vale keha. Lapsena katsetas Popov erinevaid trenne – maadlusest akrobaatikatrennini. “Huvitav oli vaadata, kuidas 120 kilo batuudil võngub,” muigas Popov meenutades.

Kehakaalust sai rambivalguse all olev kõneobjekt, kui üks lastearst vaatas Popovi ja ütles, et poiss on rasvane. “Ma mõtlesin toona, et noh, ju ma siis olen,” ütles mees.

See oli aga alles kõige algus. Lapsena käis Popov arsti ukse taga mitu korda, kuid sai erinevaid vastuseid. “Kõik taandus sellele, et mul oli kõrge vererõhk ja ma olin liiga paks. Seega oli vaja kaalust alla võtta,” rääkis ta.

Kaal langes, kuid vererõhk mitte. Mitmeid aastaid hiljem sai mees vererõhku alandavad ravimid, kuid sattus haiglasse südame rütmihäirega, sest vererõhutabletid ei sobinud tema kehale.

“Inimesi hinnatakse kehakaalu põhjal väga brutaalselt. See tuleb kiiresti, nipsust. Mõni inimene karjub kambas kaasa, sest see on turvalisem koht kui olla ise sihtmärk,” ütles Popov. Tema hinnangul on põhjuseks just kehakaalu nähtavus – kõige üle, mis on silmale paista, on lihtsam nalja teha. “Kui kellegi kohta öelda, et ta on paks, saavad kõik kohe aru.” Just situatsiooni huumor on see, mis paneb inimesed kaasa tulema.

Kommentaarid keha kohta ja tulemuste, oma kaalu alanemise mitte nägemine võib mõjuda vaimsele tervisele laastavalt. “Kui sa probleemiga tegeled ja näed, et tegelikult paremaks ei lähe, siis ega sul vaimselt mingit meeletut motivatsiooni edasi minna ei ole,” ütles Popov.

Tervis tekitas aga vajaduse kehaga edasi tegeleda. Popov mõistis, et see on tema enda heaolu ja ta peab võtma vastu otsuse oma kehaga ja vaimuga tegeleda, sest muidu on olukord lootusetu. “Käisin põhjas ära. Nüüd olen keskealine Eesti mees, kes avastas emotsioonid ja jõudis põhjapanevale järeldusele, et vahepeal ongi okei tunnistada endale valu ning seejärel oleks vaja välja mõelda, kuidas jõuda lahendusteni,” rääkis ta.

Huumor on üks asi, mis on koomikut aidanud. Ta on seda kasutanud, et toime tulla kehakaaluga seotud hinnangutega. “Eneseiroonia ja enda pihta suunatud sarkasm on minu viis toime tulla, see on hea kaitsemehaanism,” ütles mees.

Popovi värske stand-up „Stigmast Sigmaks“ käsitleb just kehakaaluga seotud hoiakuid. “Kirjutasin tunni jagu materjali sellest, kuidas inimesed mind näinud on, kuidas see on mind mõjutanud, ja kuidas ma olen ära tundnud, et minus on enamat kui mu keha. See on teraapia.”

Aastate jooksul kehakaaluga maadelnud Popovi jaoks on arusaam kaalust oluliselt muutunud. Ta on jõudnud tõdemuseni, et ideaalkaalu kui objektiivset suurust pole tegelikult võimalik paika panna. “Kehamassiindeks võib küll meditsiinis olla mugav tööriist, kuid ei peegelda inimese tegelikku võimekust ega heaolu,” ütles ta.

Teine arusaam sündis katsest leida õige treeningviis. Aastaid proovis ta eri trenne, avastas jõusaali ja testis enda piire, mis lõppes aga vigastusega. “Tagantjärele oli õppetund lihtne – treenida tuleb mõistlikult, oma võimete järgi,” tõdes Popov.

Kolmanda olulise mõtteni jõudis ta siis, kui hakkas analüüsima oma toitumisharjumusi. Õpetajana töötades ei söönud ta hommikuti, tormas tundidesse ja jõudis esimese eineni alles õhtul, mis lõppes sageli ülesöömisega. Aja jooksul sai selgeks, et regulaarne toitumine ja järjepidevus mõjusid rohkem kui ükskõik milline range dieet.

Aleksandr Popov jagab oma kogemust taskuhäälingus “Kaalujutud”, mida saab kuulata siit.

Lisl H. Mikko