Kaalupsühholoog Kari Kuulman: kehakaalu mõjutavad tegurid on peas ja kehas, mitte vaid taldrikul

Kehakaal on soodsaks pinnaseks eelarvamustele, kuna see on midagi, mida inimesed selgelt näevad. Atributsiooniviga on see, mis paneb inimesi uskuma, et kehakaal sõltub täielikult tahtejõust. “Me eeldame, et kehakaal on inimese enda kontrolli all ja ta valib oma kehakaalu muuta või mitte. Meil on väga selged otsustusmehhanismid, et ülekaaluline võrdub laisk, paks ja lohakas,” selgitas psühholoog Kuulman. Ta lisas, et keerulisi bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid asendatakse sageli lihtsa narratiiviga nagu „söö vähem” või “tee rohkem trenni”.

Kaaluga seotud märkused annavad kommentaari tegijale sageli tunde, et ta on teistest parem. Kuulman selgitas, et on kaks varianti – kas olla ise hea või mõelda teisi halvemaks, suruda allapoole. “Selline hoiak asetab normaalses kehakaalus inimese justkui kõrgemale positsioonile ja paneb ennast hästi tundma.”

Korduvad tähelepanekud kehakaalu kohta – olgu need positiivsed või negatiivsed – kujundavad lõpuks inimese identiteedi. “Kui kaal ja välimus tuuakse kogu aeg jutuks, saab inimene aru, et ju see teema on siis oluline. Nii nihkub fookus kehast iseloomule ning kaalust saab identiteedi osa, mida inimene ühel hetkel ise samuti uskuma hakkab,” selgitas ekspert.

Kehakaalu mõjutavad väga paljud tegurid. “Põhjused paiknevad peas ja kehas, mitte ainult taldrikul. Ühte universaalset põhjust, mis seletaks kõigi inimeste kehakaaluga seotud raskusi, ei ole,” ütles Kuulman.

Tartu Ülikooli käitumisgeneetika laboris analüüsitakse, kuidas geenid, käitumuslikud mustrid ja psühholoogilised tegurid mõjutavad nii kehakaalu kujunemist kui ka seda, kui hästi kellelgi õnnestub kaalu langetada. Võimalikke faktoreid on palju alates bioloogilistest eripäradest kuni stressi, une, emotsioonide reguleerimise, hormonaalse tasakaalu või söömisharjumusteni.

“Kui tänaval kohtuda inimesega, kes maadleb ülekaaluga, siis suure tõenäosusega mõjutab teda mõni kombinatsioon nendest sadadest teguritest. Kahel inimesel identset faktorite komplekti ei ole, isegi siis, kui välised sümptomid, nagu kehakaal, näivad sarnased,” selgitas psühholoog.

See, et inimesel on kehakaaluga probleeme, on sümptom. “Kehakaaluga võitleval inimesel on selleks suure tõenäosusega meditsiiniline põhjus või tal on mingisugune mure või probleem, mis väljendub sellena, et see on hakanud ka tema kehakaalu mõjutama.”

Kehast rääkides ei saa kõrvale jätta sotsiaalmeedia mõju, mis kujundab meie enesekuvandit vähemal või rohkemal määral. “Kui teeme sotsiaalmeedia lahti, hüppavad meile vastu ainult roosades retuusides tüdrukud või treeninud mehed jõusaalis. Nad mudivadki meie mõttesuunda,” rääkis Kuulman. Nii kujuneb ettekujutus, et „normaalne“ on vaid äärmuslikult treenitud keha, kõik muu on kõrvalekalle.

Lisaks püsib endiselt ühiskonnas hoiak, et kaalulangetamise õige viis on ainult see, mis nõuab teatud pingutust. “Kui teed maovähendusoperatsiooni või kasutad ravimeid, siis sa justkui kasutad lihtsamat väljapääsu ega näe vaeva nagu teised. Nii see aga pole. Tegemist sama meditsiinilise abiga nagu kõikide teiste haiguste puhul,” rääkis psühholoog.

Kehakaaluga võitlev inimene võib tunda kõige selle tulemusel korraga nii süü- kui häbitunnet. Kuulman tõi välja nende kahe emotsiooni eristuse: „Süütunne ütleb meile, et kuule, sa käitusid valesti, ära rohkem nii ei tee. Häbitunne ütleb, et vaata, milline sa oled. Süütunne on seotud tegudega, häbi aga identiteediga, kuid mõlemad tekitavad ebapiisavuse tunnet.”

Kõiki kaalutõusu põhjuseid pole võimalik üksinda läbi hammustada ega oma jõududega lahendada. Kuulmani sõnul on sageli vajalik mitme spetsialisti koostöö – “Kindlasti ei tohiks oma murega üksi jääda. Sõltuvalt sellest, millised faktorid konkreetse inimese puhul rolli mängivad, on treeneri, psühholoogi, geneetiku või mõne eriarsti tugi väga oluline,” lisas ta.