Geeniteadlane selgitab: osadel eestlastel on geen, mis võib põhjustada ohjeldamatut söögiisu

Kaksikutega tehtud uuringud aitavad mõista, kui palju mõjutavad kehakaalu kujunemist geenid ja kui palju kodune keskkond. Mustri järgi on lapsepõlves – varasest east kuni teismeeani – perekonna roll tavaliselt suur. See, mida ja kuidas kodus süüakse, millised on harjumused ning rutiinid, kujundab palju. “Kui inimesel on ülekaalu potentsiaal, võib see välja kujuneda viienda ja seitsmenda eluaasta vahel ning sealt edasi võib see hakata aina rohkem süvenema,” ütles Vainik.

Teismeeas hakkab perekonna mõju kahanema, sest noored teevad üha enam iseseisvaid valikuid, ka toidu osas. Huvitaval kombel paistab, et just kahekümnendates eluaastates tuleb ülekaalu kujunemisel kõige tugevamalt esile geneetiline eelsoodumus, mis tähendab, et sama keskkond võib ühele sobida ja teisele mitte. Hiljem kipub geneetika osakaal tasapisi vähenema. “Inimesed kas õpivad uuesti oma toidutungi haldama või hakkavad elustiili mõjutama õnnetused ja muud elusündmused,” selgitas Vainik.

Tervislikult veedetud lapsepõlv ja toetav kodune keskkond annavad tugeva vundamendi, kuid teismeeas ja noore täiskasvanu eas tuleb igal inimesel katsetada, millised harjumused tema puhul päriselt toimivad. “Hea uudis on see, et kui kaaluga tekib keerulisem periood ja geenid n-ö löövad välja”, on võimalik õppida oma toidutungi ja rutiine paremini juhtima, olgu varasemate kogemuste najal või vajadusel professionaalse abiga,” ütles teadlane.

Geeniteadlase sõnul on näha, et inimesed, kellele on geneetiliselt antud rohkem meelekindlust ja reeglite järgimist, neil on pigem madalam kehakaal. Inimesed, kellele on geneetiliselt antud aga rohkem ärevust, neil tuleb elu jooksul pigem kõrge kehakaal.

“Oleme vaadanud inimese iseloomu, seoseid vanema ja lapse iseloomu vahel. Korrelatsioon on muidugi olemas – käbi käib kännuga samas suunas – aga päris deterministlik see ei ole. Võite mõelda, kui palju teie tuttavad õed-vennad omavahel kaalus või iseloomus erinevad.

Enesekontrolli nipid on teatud määral omandatavad. Geneetilise pagasiga saab arvestada ja õppida vastavalt sellele oma käitumismustreid kujundama. Geneetika laeb püssi, aga keskkond vajutab päästikule,” ütles Vainik. Vainik tõi paralleelina välja lühinägelikkuse, mis on geneetiliselt seletatav, kuid pole ühiskonnas probleem, sest inimesed kannavad kas prille, kontaktläätsi või teevad silmaoperatsiooni.

Muutuse loomine ja motivatsiooni leidmine kaalu langetuseks on Vainiku sõnul alguses raske, kuid on olemas mitmeid tööriistasid alates toitumisnõustamisest kuni lahendusteni nagu operatsioon ja ravimid, mis võetakse kasutusse, kui muu pole toiminud. Olenemata sellest, kas inimene teab oma geneetilist potentsiaali või mitte, kehtivad teadlase sõnul tervisliku eluviisi nõuanded siiski.

Enamjaolt on meie geneetiline muster on sama kui välismaal. “Aga nagu ikka, erinevatel piirkondadel on teatud geneetilised iseärasused, mis on juhuslikud ja löövad välja näiteks nähavärvis või silmakujus,” ütles Vainik. Geeniteadlane Erik Abner uuris ülekaalu geneetikat Eestis ja leidis, et üks Lääne-Euroopas väga harva esinev n-ö ülekaalugeen soodustab kaalutõusu igal 120. eestlasel.

“Kui inimesel on see üks alleel, mis soodustab kaalu suurenemist, tõuseb tal kehamassiindeks 0,8 ühikut. Kui tal on kaks alleeli, on kaal 1,6 kehamassiindeks ühikut kõrgem,” selgitas Vainik.

Geeni teeb huvitavaks veel see, et labradoridel esineb sama geeni. “Arvatakse, et see on selgitus, miks just need koerad on nõus pea kõike sööma,” ütles Vainik. Lisaks on uuritud labradore, kes on pimedate juhid, ja leiti, et kui tavaliselt on igal neljandal labradoril see toidutungi geen, siis pimedate juhtide koerte seas on see kolmel neljast. “Uuringu autorid pakkusid välja, et kuna juhtkoertel on selline tugev toidutung, on nad nõus kõike toidu nimel tegema, isegi läbima pimedate juhtimise koolituse,” lisas Vainik.

Peamiseks kehakaaluga seotud väljakutseks on toitumine – sellega liialdamine on tänapäeval väga lihtne. Poelettidelt leiab ebatervislikku ülitöödeldud toitu, mis näib ihaldusväärne, kuid on suureks ohuks kehale. “Võtame näiteks saiakesed – need on mõnusad pehmed, et neid oleksid hästi lihtne süüa,” ütles teadlane. Ülesöömine on sel puhul kerge tekkima, sest sellised toidud teevad võimalikuks hästi kiire söömise, mis on sageli ka teadvustamatu tegevus. Need toidud on väga atraktiivsed ja tugevate maitsetega.

Huvitav aspekt on ka toidukuju. “Kui küpsis on näiteks ruudukujuline, sööme rohkem dipikastet. Kui see on aga justkui pulk, sööme kastet vähem,” ütles Vainik.

Teadlase sõnul muudavad ka igasugused üksteise järel tulevad tähtpäevad – jõulud, vabariigi aastapäev, sõbrapäev, vastlapäev, lihavõtted, jaanipäev, sünnipäevad jms – ülesöömisest taastumise keeruliseks.

Toidu puhul soovitab Vainik vaadata, mis on selle energiatihedus. Kui toidus on 100 grammi kohta rohkem kui 100 kilokalorit, ei ole see sageli kõige parem valik. “Kui teeme valiku selle järgi, mis tundub põnevam, atraktiivsem ning mis on energiatihedam ja kiiresti söödavam, et me saaks järgmise asja võtta, võib ülekaal märkamatult tekkida,” ütles Vainik. Kuna tänapäeval on toidupoes kõik olemas, ei pea me niimoodi ressursse kokku hoidma nagu vanasti, võime valida mitte nii energiatiheda toidu.